Sünnituse käigus tekkinud trauma ja selle ennetamine

Mis on sünnituse sagedaseim tüsistus? Mis on episiotoomia ja miks ämmaemand seda teeb? Kas ja kuidas on võimalik vähendada sünnitusel tekkivat lahkliha traumat? Antud küsimustele üritab NÖFFi meeskond sel nädalal vastata. Vastustused leiate järgnevast blogipostitusest!

SÜNNITUSEL TEKKINUD TRAUMA

Lahkliha trauma on üsna sage sünnituse käigus tekkinud tüsistus. On täheldatud, et 85%-l sünnitajatest tekib lahkliha trauma, nii spontaanselt kui ka lahkliha lõike tõttu. Trauma tekkimist mõjutavad erinevad tegurid nagu ämmaemand, vaakumsünnitus, sünnitusasend, sünnitamise koht, ema vanus, varasemate sünnituste arv, raseduse kestvus ja vastsündinu sünnikaal.

Lahkliha traumal on negatiivsed tagajärjed naise tervisele, põhjustades varajases sünnitusjärgses perioodis lahkliha valulikkust, uriini- ja roojapidamatust, valulikku urineerimist, ebamugavustunnet ning mõjutavad seejuures ka emadushooldust, naise-lapse suhte loomist. Kõige enam seostatakse sünnitusel tekkinud traumasid hilisemas eas tekkinud lihasjõu langusega ja sellest tulenevalt sagenenud vaagnaõõne organite prolapsiga ehk väljalangemisega, kuid ka seksuaalse düsfunktsiooni, alaselja- ja vaagnavöötme valudega ja erinevate psühholoogiliste probleemidega.

Episiotoomia ehk lahkliha lõige – kas tõesti rutiinne protseduur?

Episiotoomiaks nimetatakse sünnituse väljutusfaasis teostavat lahkliha lõiget, mille eesmärk on vähendada kudede takistust loote eesasuva osa liikumisele (pea). Tegemist ei ole rutiinse protseduuriga, kuid teostatakse siiski kliiniliste näidustuste olemasolul. Üheks selliseks olukorraks võib olla situatsioon, mil loode tunneb end halvasti (loote distress) ning tekib vajadus võimalikult kiiresti sünnitus lõpetada. Lahkliha lõiget sooritab enamasti ämmaemand emakakokkutõmbe ajal ning olles eelnevalt piirkonna ravimitega tuimestanud.

Hoolimata siiski sellest, et lahklihalõiget teostatakse vaid vajadusel, esineb seda piirkonniti Euroopas üsna palju. Protsentuaalselt teostatakse lahklihalõiget Euroopas kõige vähem Põhjamaades (Taanis 3,7 %), see-eest Hispaanias näiteks üle 30%. Eestis teostati 2015.ndal aastal Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmetel  lahkliha lõiget 10,9% sünnitanutest ning 2016.ndal aastal 10,7%.

Lahkliha rebendid – mis määrab rebendi ulatuse?

Kõige sagedasemaks sünnituse tüsistuseks võib pidada aga rebendite tekkimist. Lahkliha rebendid klassifitseeritakse vastavalt nende ulatusele 4 järku: 

•         I järku rebend  – tupe limaskest, nahk, nahaalune kude. I järku rebend on enamasti niivõrd väike, et ei vaja õmblemist.
•        II järku rebend  – haarab tupe limaskesta, lahkliha katvat naha, nahaalust kude ja lihased. Nimetatud rebend vajab õmblemist ning selleks tuimestatakse eelnevalt piirkonna.
•              III järku rebend – haarab tupe limaskesta, lahkliha katvat nahka, nahaalust kude ja lihaseid 
•           IV järku rebend – haarab tupe limaskesta, lahkliha katvat nahka, nahaalust kude ja lihaseid ning rebend ulatub pärasoole eesmisele seinale põhjustades pärasoole limaskeste defekti. Tegemist on kõige raskemat tüüpi rebendiga, mistõttu toimub õmblemine enamasti operatsioonitoas.   

Antud rebendid tekivad vaginaalsel sünnitusel sagedasti. Näiteks Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmetel esines 2015.ndal aastal ainuüksi III ja IV astme lahkliha rebendit 0,6%-l 100-st sünnitanust. Lahkliha rebendite riskiteguriteks peetakse esmasrasedust, assisteeritud sünnitust, pikaleveninud sünnituse teist etappi ja vastsündinu suurt sünnikaalu. 

LAHKLIHA TRAUMA ENNETAMINE

Lahkliha trauma ennetamist on uuritud üsna palju, kuid puuduvad ühtsed seisukohad, millised meetodid on kõige efektiivsemad. Peamisteks vaagnapõhja trauma ennetavateks meetoditeks võib pidada vaagnapõhjalihaste treeningut, massaaži, vettesünnitust ning lahkliha libestamist. Järgnevalt toome teieni järgmised meetodid:

Lahkliha trauma ennetamine: massaaž + vaagnapõhjalihaste treening

Lahkliha massaaž kombineerituna vaagnapõhjalihaste treeninguga võib vähendada sünnituse käigus tekkivate lahkliha traumade esinemissagedust ning tõstab seejuures terve lahkliha tõenäosust 17,6%. Samuti on täheldatud antud meetodi rakendamise puhul ka sünnituse teise staadiumi lühenemist, tugevamat vaagnapõhja sünnitusjärgselt ning lahkliha valu vähenemist sünnitusjärgses perioodis. Lahkliha massaaži ning vaagnapõhjalihaste treeninguga tuleks alustada hiljemalt raseduse III trimestril ning jätkata sünnituseni. Lahkliha massaaži võib naine sooritada ise või paluda abi oma partnerilt. Selleks libestatakse piirkond ning sõrm õliga ning viiakse 3-4 cm sügavusele tuppe, rakendades kerget survet tupe seintele. Massaaži tuleks sooritada igapäevaselt, kestvusega 8 minutit päevas. Vaagnapõhjalihaste treeningut tuleks sooritada kaks korda päevas, mis hõlmab endast 10-15 vaagnapõhja kontraktsiooni ehk pingutust, kestvusega 5 sekundit pingutuse kohta ja millele järgneb iga pingutuse järel puhkepaus.

Lahkliha trauma ennetamine: Lahkliha massaaž

Viimastel aastatel on sotsiaalmeediast läbi käinud, et lahkliha massaaž vähendab sünnituse käigus tekkivate rebendite tõenäosust. Antud teemal on läbi viidud ka nii mõnedki uurimistööd, mis vaid kinnitavad, et teema on endiselt aktuaalne, kuid puuduvad siiani teaduspõhised seisukohad, mis seda väidet 100%-liselt tõestaksid. Siinkohal jäi NÖFFi tiimile silma 2015.ndal aastal avaldatud Hispaanias läbi viidud uurimistöö, mis just antud valdkonda uuris. Nimelt on lahkliha massaažil vaagnapõhjalihaste elastsust suurendav toime, mis omakorda tagab parema venivuse sünnituse ajal ning vähendab seejuures siis episiotoomia teotamise vajalikkust ning rebendite arvu. Lahkliha massaaži tuleks sooritada sünnitustegevuse I ja II staadiumis, kestvusega 10 minutit iga 30 minuti järel. Lisaks massaažile võiks naine emakakokkutõmmete ajal sooritada vaagnapõhjalihaste harjutusi (vaagnapõhja lõdvestamine ja pingutamine vaheldumisi), et õppida paremini tunnetama oma lihaseid. Antud meetodite rakendamisega on võimalik vähendada episiotoomia sooritamise vajalikkust ning lühendada sünnituse II staadiumi, kuid märkmisväärset mõju lahkliha rebendite vähendamisele siiski ei ole täheldatud.

Kasutatud kirjandus

Demirel G & Golbasi Z. Effect of perineal massage on the rate of episiotomy and perineal tearing. International Journal of Gynecology and Obstetrics, 2015 (131): 183-186.

Dixit P, Shek LK, Dietz HP. How common is pelvic floor muscle atrophy after vaginal childbirth? Ultrasound Obstet Gynecol, 2014 (43) :83-88.

Dudding TC, Vaizey CJ, Kamm MA. Obstetric anal sphincter injury. Incidence, risk factors, and management. Annals of Surgey, 2008, 247 (2): 224-237.

Elenskaia K, Thakar R, Sultan AH, Scheer I, Begga A. The effect of pregnancy and childbirth on pelvic floor muscle function. Int Urogynecol J 2011; 22:1421-1427.

Hauck YL, Lewis L, Nathan EA, White C, Doherty DA. Risk factors for severe perineal trauma during vaginal childbirth: a western australian retrospective cohort study. Women and Birth, 2015 (28). 16- 20.

Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks : http://synnitusejuhend.weebly.com/

Leon-Larios F, Corrales – Gutierrez I, Casado – Mejia R, Suarez-Serrano C. Influence of a pelvic floor training programme to prevent perineal trauma: a quasi-randomised controlled trial. Midwifery, 2017 (50): 72-77

Neels H., De Wachter S, Wyndaele J, Wynaele M, Vermande A. Does pelvic floor muscle contraction early after delivery cause perineal pain in postpartum women. European Journal f Obstetrics & Gynecology and Reproductive Biology, 2017 (208): 1-5.

Rojas RG, Wong V, Shek KL, Dietz HP. Impact of levator trauma on pelvic floor muscle function. Int Urogynecol J 2014; 25:375-380